You know what really grinds my gears vol. 1

You know what really grinds my gears ?

Esiteks, vaimukused teemal “jõuame Euroopa viie rikkaima riigi hulka”. Aasta oli siis 2007  ja see oli reformerakonna valimisloosung. Oli ilus aeg ja ma ei ole kallemuuli, et meelde tuletada kõiki “lubadusi”. See oli üks “lubadustest”. Arutleti, oldi irooniline, öeldi, et seal (esimese viie riigi seas) on juba teised riigid ees, optimistlikud as ever reformierakonna valijad arvasid nagu Nikita Sergejevitški, et nood riigid tuleb догнатъ и перегнатъ. Eriti targad inimesed püsitasid küsimuse, kas jutt käib viiest Euroopa Liidu või lihtsalt Euroopa rigist, kas Norra on sees või väljas, sest neil on Statoil ja ilusates loodusmägedes (loodusmägi yep – uus väljend)seiklevad eesti pensionäridest turistid. See oli sitaks sügav pseudo-intellektuaalne diskussioon, milles ajakirjanikud-blogijad ja muu sodi teritas oma reeglina üpris nürisi hambaid. Eesti majanduslaeval toimus pidu, pano ja palo.

Nüüd on olukord muutunud, laev on kreenis, ainult palo on alles. Uudis majanduslangusest on jõudnud ka tuberkuloosihaiglasse. Aga see loosung ei sure. Ta on kulunud, andetu, mittenaljakas ja ebaoriginaalne – seega sobib ideaalselt eesti ajakirjandusse. Eriti vaimukas on veel muuta loosungi/väljendi mõnda osa näiteks “rikkaima” asemel kirjutada/ütelda “vaeseima” ja vaadata siis kolleegide pilke – te olete iseseisvalt midagi välja mõelnud ! Vapustav ! Värdväljendi kasutamine on võrreldav ükstakõik mis tegevuse kordamisega 2 aastat hiljem. Näiteks öösel kell 4 inimtühjal Pärnu maanteel täiest kõrist kisamisega : “Osa Eesti venekeelsest elanikonnast, peatage kohemaid Tallinna rüüstamine, mu ajaloonägemus on teie omast kardinaalselt erinev!”

Kokkuvõtes, nagu laulis Morrissey kakskümmend aastat tagasi - that joke isn´t funny anymore. Kulunud väljend ei ole vein.

Minu Eesti mõttetalgutel – 3 mõtet

Hea Ivari,

Kirjutan Sulle seoses meie ühise murega Eesti majanduse tervise pärast.
Ma ei ole rahul meie senise tempoga riigi rahanduse stabiliseerimise
abinõude väljatöötamisel ega ka eile laekunud ettepanekute sisuga.

Kas on midagi ilusamat südamlikust kirjast ? Ma arvan, et on küll.

See selleks. Täna, töörahva pühal ja ajal kui mehhiklased võideldes seagripiga valmistuvad Cinco de Mayoks, toimusid Minu Eesti mõttetalgud. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.

Sõin enne kohale minekut paar Tamiflu tabletti – ei tea ju kunagi millega need kultuuritegelased tegelevad ja kus käinud - parem karta kui kahetseda. Jõudsin kohale paar minutit hiljem kui ette nähtud, kõik juba istusid. Käes oli mul korv, korvis söök ja Tamiflu tabletid. Tutvusime üksteisega, ma nimetasin end keskkonnaaktivistiks, mul oli selle üle hea meel. Veel olid kohal kahe erineva kultuuriajakirja 2 erinevat peatoimetajat, dj, ajakirjanik, mina, egüptoloog  ja ärimees.

Esimene teema oli ettevõtlus ja töökohad. Ma tegin kiirelt teatavaks oma seisukoha: “Töötutele on kõige tähtsam leida tööd !!” ja palusin oma mõtte üles kirjutada, kaasmõtlejad noogutasid tähendusrikkalt. Räägiti edasi.

Mulle tuli järsku meelde vana mõte. “Majanduslikult oleks Eestile kasulik liituda SRÜ´ga !!!”, hüüdsin mõtte välja. Üllatuslikult kultuuriinimesed olid avatud ja tekkis mõnus keskustelu ja sumin, olin tabanud märki. Enamus diskussioonis osalejatest arutles mu ettepanekut huviga ja egüptoloog oli mõttega täielikult nõus ja üks kultuuriajakirja peatoimtajatest tõi liitumise SRÜ-ga ühe positiivse aspektina välja selle, et pärast pronkssõduri inetut äravedu tuleb venekeelsele kogukonnale teha “mõningaid järeleandmisi”, et siseriiklik rahu püsiks. Teine kultuuriajakirja peatoimetaja, aga vihastas ja kisas midagi Pätsi teenetemärgi keti tagastamisest ja küüditamisest.

“Ma ei taha seda lugu enam kuulda, liigume juba edasi,” ütles dj, me kõik naersime selle peale ja otsustasime ebakonstruktiivse käitumise pärast kultuuriajakirjanik Kaarli oma talgutelt välja hääletada. “Kaarel – sina oledki meie mõttetalgute kõige nõrgim lüli – head aega!” tegi  säravat nalja ärimees. “Kuidas saab küll kultuuriajakirja juhtida nii silmnähtavalt ebaintellektuaalne tegelane”, küsisin mina. “Intellektuaalid peaksid olema võimelised arutlema kõikvõimalikel teemadel.” “Amen,” ütles ajakirjanik ja esimene talgute sessioon oligi lõppenud.

Vaheajal jõime Bon Aquat ja kritseerisime globaaliseerumist.

Järgmise sessiooni pealkiri oli loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Arutasime väga mitmeid erinevaid uudseid ettepanekuid, muuhulgas ka ärimehe ettepanekut valitseda riiki nagu äriühingut, andes riigikogu kohtade asemel parteidele riigi aktsiad. Äris toob autoritaarsus ainult head, sama oleks ka riigis. Ärimees tõi näiteks Singapuri ja rääkis väga veenvalt, pärast ta kõnet tegime me talle väikese aplausi. Minu seekordne ettepanek oli järgmine – Eesti välimsinisteerium peaks toetama Tartu korvpalliklubi Rock, kes just eelmine nädal sai Balti liigas kolmanda koha. Rockis on juba 2 grusiini, lisaks oleks vaja juurde osta korvpallureid Eestile prioriteeetsetest välisabiriikidest nagu Ukraina ja Moldova, tore oleks ka mõni demokraatlik venelane. Võistkonna nime peaks muidugi muutma Tartu Rock – Eesti Välsmininisteerium´iks. Ka see sessioon sai läbi.

Jõime taas Bon Aquat ja kritiseerisime globaliseerumist.

Nüüd olin ma juba üpris väsinud. Järgmine teema oli ühistegevus ja koostöö.  Mu ettepanek oli inspireeritud Isaiah Berlini ideest, kes jagas inmkonna suured kirjanikud, mõtlejad ja riigimehed ühelt poolt siilideks, kelle mõtlemist ja tegevust suunab mingi kõikehõlmav, kõike valitsev idee või teooria, ja teiselt poolt rebasteks, kes näevad maailmas mitmekesisust, väärtuste paljusust ja vastuolusid ega ürita seletada kõiki nähtusi ühe skeemi või ühtse mõttemalli alusel. Näiteks Dante ja Karl Marx oli siilid, Shakespeare ja Goethe rebased. Inspireeritud Isaiah Berlini ideest, jagaksin mina eesti inimesed Raadio 2 saate Olukorrast riigis saatejuhtide Kalle Muuli ja Anvar Samosti järgi kallemuulideks ja anvarsamostiteks, vastavalt sellele millise saatejuhi jutuga inimesed rohkem nõus on. Selle ideega olid nõus ainult ärimees ja dj, rääkisime natuke veel ja mõttetalgud olidki selleks korraks lõppenud.

Üritusega olin väga rahul. Viimati sain niipalju oma mõtteid avaldada öölokaalis Levist väljas, kui kell 3 öösel õpetasin teismelisi punkareid, terve laud vaatas mind suu lahti, ühel punakril oli neet ninas, tore kui inimesed julgevad massist eristuda.