Minu Eesti mõttetalgutel – 3 mõtet

Hea Ivari,

Kirjutan Sulle seoses meie ühise murega Eesti majanduse tervise pärast.
Ma ei ole rahul meie senise tempoga riigi rahanduse stabiliseerimise
abinõude väljatöötamisel ega ka eile laekunud ettepanekute sisuga.

Kas on midagi ilusamat südamlikust kirjast ? Ma arvan, et on küll.

See selleks. Täna, töörahva pühal ja ajal kui mehhiklased võideldes seagripiga valmistuvad Cinco de Mayoks, toimusid Minu Eesti mõttetalgud. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.

Sõin enne kohale minekut paar Tamiflu tabletti – ei tea ju kunagi millega need kultuuritegelased tegelevad ja kus käinud - parem karta kui kahetseda. Jõudsin kohale paar minutit hiljem kui ette nähtud, kõik juba istusid. Käes oli mul korv, korvis söök ja Tamiflu tabletid. Tutvusime üksteisega, ma nimetasin end keskkonnaaktivistiks, mul oli selle üle hea meel. Veel olid kohal kahe erineva kultuuriajakirja 2 erinevat peatoimetajat, dj, ajakirjanik, mina, egüptoloog  ja ärimees.

Esimene teema oli ettevõtlus ja töökohad. Ma tegin kiirelt teatavaks oma seisukoha: “Töötutele on kõige tähtsam leida tööd !!” ja palusin oma mõtte üles kirjutada, kaasmõtlejad noogutasid tähendusrikkalt. Räägiti edasi.

Mulle tuli järsku meelde vana mõte. “Majanduslikult oleks Eestile kasulik liituda SRÜ´ga !!!”, hüüdsin mõtte välja. Üllatuslikult kultuuriinimesed olid avatud ja tekkis mõnus keskustelu ja sumin, olin tabanud märki. Enamus diskussioonis osalejatest arutles mu ettepanekut huviga ja egüptoloog oli mõttega täielikult nõus ja üks kultuuriajakirja peatoimtajatest tõi liitumise SRÜ-ga ühe positiivse aspektina välja selle, et pärast pronkssõduri inetut äravedu tuleb venekeelsele kogukonnale teha “mõningaid järeleandmisi”, et siseriiklik rahu püsiks. Teine kultuuriajakirja peatoimetaja, aga vihastas ja kisas midagi Pätsi teenetemärgi keti tagastamisest ja küüditamisest.

“Ma ei taha seda lugu enam kuulda, liigume juba edasi,” ütles dj, me kõik naersime selle peale ja otsustasime ebakonstruktiivse käitumise pärast kultuuriajakirjanik Kaarli oma talgutelt välja hääletada. “Kaarel – sina oledki meie mõttetalgute kõige nõrgim lüli – head aega!” tegi  säravat nalja ärimees. “Kuidas saab küll kultuuriajakirja juhtida nii silmnähtavalt ebaintellektuaalne tegelane”, küsisin mina. “Intellektuaalid peaksid olema võimelised arutlema kõikvõimalikel teemadel.” “Amen,” ütles ajakirjanik ja esimene talgute sessioon oligi lõppenud.

Vaheajal jõime Bon Aquat ja kritseerisime globaaliseerumist.

Järgmise sessiooni pealkiri oli loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Arutasime väga mitmeid erinevaid uudseid ettepanekuid, muuhulgas ka ärimehe ettepanekut valitseda riiki nagu äriühingut, andes riigikogu kohtade asemel parteidele riigi aktsiad. Äris toob autoritaarsus ainult head, sama oleks ka riigis. Ärimees tõi näiteks Singapuri ja rääkis väga veenvalt, pärast ta kõnet tegime me talle väikese aplausi. Minu seekordne ettepanek oli järgmine – Eesti välimsinisteerium peaks toetama Tartu korvpalliklubi Rock, kes just eelmine nädal sai Balti liigas kolmanda koha. Rockis on juba 2 grusiini, lisaks oleks vaja juurde osta korvpallureid Eestile prioriteeetsetest välisabiriikidest nagu Ukraina ja Moldova, tore oleks ka mõni demokraatlik venelane. Võistkonna nime peaks muidugi muutma Tartu Rock – Eesti Välsmininisteerium´iks. Ka see sessioon sai läbi.

Jõime taas Bon Aquat ja kritiseerisime globaliseerumist.

Nüüd olin ma juba üpris väsinud. Järgmine teema oli ühistegevus ja koostöö.  Mu ettepanek oli inspireeritud Isaiah Berlini ideest, kes jagas inmkonna suured kirjanikud, mõtlejad ja riigimehed ühelt poolt siilideks, kelle mõtlemist ja tegevust suunab mingi kõikehõlmav, kõike valitsev idee või teooria, ja teiselt poolt rebasteks, kes näevad maailmas mitmekesisust, väärtuste paljusust ja vastuolusid ega ürita seletada kõiki nähtusi ühe skeemi või ühtse mõttemalli alusel. Näiteks Dante ja Karl Marx oli siilid, Shakespeare ja Goethe rebased. Inspireeritud Isaiah Berlini ideest, jagaksin mina eesti inimesed Raadio 2 saate Olukorrast riigis saatejuhtide Kalle Muuli ja Anvar Samosti järgi kallemuulideks ja anvarsamostiteks, vastavalt sellele millise saatejuhi jutuga inimesed rohkem nõus on. Selle ideega olid nõus ainult ärimees ja dj, rääkisime natuke veel ja mõttetalgud olidki selleks korraks lõppenud.

Üritusega olin väga rahul. Viimati sain niipalju oma mõtteid avaldada öölokaalis Levist väljas, kui kell 3 öösel õpetasin teismelisi punkareid, terve laud vaatas mind suu lahti, ühel punakril oli neet ninas, tore kui inimesed julgevad massist eristuda.