Kuulasin Välismäärajat

Välismääraja on Kuku raadio välispoliitika saade, kuulasin seda viimasel pühapäeval. Saatejuht Kadri Liigil olid külas Maria Mälksoo ja Juhan Kivirähk.

Arutleti ajaloo käsitluse üle. Et kas on võimalik kirjutada Euroopa üldist ajalugu. Diskussioon oli kuiv ja teaduslik, kasutati võõrsõnu ja huvitavaid metafoore ja stiilivõtteid, siiski mitte litootest.

Diskussiooni intellektuaalsust näitab juba see, et keegi osavõtjatest ei esitanud järgnevat ei tea kust pärit mõttejada. Mõttejada: Eesti ajalugu on nii raske ja arusaamatu, et seda polegi mõtet kellegile seletada. Eestit nagu ka teisi riike ju Nõukogude Liit mitte ainult ei vabastanud, vaid ka vägistas. Sellest ei saada Läänes kuidagi aru ja parem juba mitte proovidagi seda selgitada. See on niivõrd erakordne ja ei mahu kuidagi “head liitlased võitsid pahasi natse ja rohkem polegi milest rääkida” skeemi. Mõttejada lõpp.

Nagu öeldud, seda mõttejada ei kasutatud.

Ei pea olema Norman Davies mõistmaks, et pärast maailmasõda oli Euroopa geopoliitiline kaart “natuke teistsugune” kui enne sõda. Poola, kelle pärast Prantsusmaa ja Inglismaa üldse sõda alustasid jäi hoopis hilisema liitlase Nõukogude Liidu mõju alla. Vot kus vops, milline üllatus! Seda üldiselt mõisteti ja mõistetakse, muidugi mitte suurte globaalsete mõtlejate nagu Sarte või Brecht poolt, kuid siiski. Sinna pole raske juurde keevitada Eesti oma lugu.

Kadri Liik siis rääkiski mingil hetkel venelastest. Et neil pole sellist igas peres tunnetatavat lugu nagu Eestis, et kedagi küüditati või tapeti jne. Või kui on, siis ei räägita. Ta jutustas oma lapsepõlvest ja muuseas mainis, et tema uskus küll kuni 10. eluaastani Nõukogude Liitu, aga siis tulid juba igalt poolt – koolist, vanematelt – jutud küüditamistest ja muust sellisest ehk siis pateetilsielt öeldes TÕDE.

Paratamatult hakkasin ma mõtlema just selle numbri üle, et 10. aastaselt uskuda Nõukogude Liitu, et mul pole sellist kogemust olemas, noh ma glasnosti-aegne laps kah, aga siiski see number oli mõtlemapanev.

Ja siis järgmisena alustas oma jutu-blokki Juhan Kivirähk ja mainis kohe alguses, et tema uskus Nõukogude Liitu veel kauem. Mul tekkis kohe sekundi jooksul mõte, et see veel kauem võiks vast numbrites väljendudes olla tema neljakümne viienda eluaastani…

Valimismuinasjutt

Siis tuleb pensionieas Ljuda. Väärikas proua liigub väga vaevaliselt. Tugevalt käsipuust kinni hoides saadab iga tema aeglast sammu trepist üles teise korruse poole vaevukuuldav ohe.

Valimisruumist tagasi tulles on aga tema hallide lokkidega pea veelgi rohkem õlgade vahele vajunud. Ljuda on nördinud – halli passiga ei saa ta eurovalimistel oma soosiku poolt häält anda. „Kui ma oleks hääletada saanud, valinuksin Edgar Savisaare,” paljastab ta kõhklematult mehe nime, kelle pärast oli ta valmis nii palju vaeva nägema. „Ma püüdsin nii väga,” ägab ta pettunult ja seab end vähehaaval samme seades tagasiteele.

Ljuda pole paraku esimene ega ilmselt ka viimane halli passiga kodanik, kellega nii juhtus.

Krister Paris is back !!

Väga raske on oma emotsioone sõnadesse seada. Nägin just üks pool tundi tagasi Krister Parist ennast !! Ta oli kell 10.30 Narva maantee Comarketis ja ostis muuhulgas mitu pilsnerit ja muud joogi- ja toidupoolist. Ju on vist mingi suurem pidutsemine kavas ! : )  Kummaline on kohtuda oma iidoliga ja mõelda, et ka tema sööb ! Meil on nii mõndagi ühist !!

Nägin teda seal lettide vahel. Mul hakkasid käed värisema, mida küll teha, mida öelda, seisin seal kramplikult hakkliha pakk käes ja lihtsalt värisesin.

Nüüd on mu mu perekonnaloos uus lugu mida rääkida. Mu vanavanaema nägi oma silmaga Leninit ja nüüd nägin mina oma silmaga Krister Parist. Olen rõõmus.

Valimistest kah. Kuidagi turvaline on teada, et Eestis on 7152 inimest, kes hääletasid Dmitri Klenski poolt, Keskerakonna valimistulemus Tallinnas – 39,5 % teeb samuti südame soojaks. Vähemalt pealinnas valitsevad õiged jõud.