Uus Solarise reklaam

Tänud Tuulile !

Teate, koerad ei viitsi enam haukuda, karavan sõidab kuhugi

See pole originaalne idee. Vaatasin eilset valimisstuudiot Tallinna linnapeakandidaatidega. “Teate” oli alati Savisaare lause esimene sõna. Ta jutt on nagu Nigeeria petukiri või nõukogude propaganda. Ta jutu tuum oli pooltel kordadel selline – teised erakonnad on ka halvad, te olete samuti kasutanud maksumaksja raha linnaosade lehtedes erakondliku propaganda tegemisel, Laar ei tohiks üldse korruptsioonist rääkida, sest ta müüs tšetšeenidele relvi.

Teate, see on Savisaare teadlik taktika. Mida halvem seda parem. Pada sõimab katelt, mustad mõlemad. Tema valijad seda saadet ei vaata, nad ei tea isegi mille akronüüm ETV on. Kui rahvas pettub poliitikutes, ei pettu Savisaare valijad Aljošas, tema saab nad kasti juurde anyway.

Teate, kõlab õõnsalt, aga – minge valima. Muidu teeb teie eest valiku need noormehed, kelle arvates on ilu etalon musta värvi dressid ja kelle Lennart Meri on Vladimir Putin.

Eesti jalgpall – ära kunagi mine vaatama Eesti klubide või koondise mänge

Kui sa austad seadust ja armastad vorsti, siis on parem kui sa neist kummagi valmimist pealt ei näe. Nagu Rein Taagepera Eesti Päevalehes kirjutas, ütles seda Bismarck. [1]

Kui sulle meeldib Eesti jalgpall ja sa usud pimesi AK uudiseid, milles räägitakse, et Bosnia ja Hertsogoviina fännidelt võetakse ära pürotehnika, siis ära kunagi mine vaatama Eesti klubide või koondise mänge, kuna märkimisväärse rahasumma eest saad sa märkimisväärselt alaorganiseeritud ja ebaprofessionaalse ürituse osaliseks. [2] Kui on nn suur mäng ja müüakse õlut, ei tohi sa juua tribüünil istudes, vaid pead konsumeerima õlle enne tribüünile minemist. Enamikel mängudel õlut üldse ei müüda, vaid mingit tartu kalja, mis paremal juhul maitseb kui kusi. Kui satud vaatama mängu Galatasaray ja Levadia vahel, siis 200-kroonise pileti eest, teatab pika vingumise peale kohale kutsutud suvaline  jalgpalliliidu tegelane, et ühte tribüüni seekord üldse ei avatud ja sa võid leida endale vaba koha teiselt tribüünilt, kus esimene kamp Maardu nahkjopesid, sind minema ajab, kuna tegelikult sa istud nende kohtadel. Staadionile sisenemisel pole kunagi lahti õige sisenemiskäik, kasutades teist käiku, vastab sulle aus, aga kindlalt poolprofessionaalne teenindaja, et “vast ikka võib siit minna, kuna mingi paarike läks ja neid pole tagasi aetud.” Turvamehed võtavad sult ära vihmavarju, sest sa võid kedagi vigastada. Eesti kaotab.

Pärast mängu sa tõotad endale mitte kunagi enam Eesti jalgpalli kohapeal vaadata ja sa isegi ei viitsi järjekordset Eesti jalgpallikoondise kaotust telekast lõpuni vaadata, nii ununeb ka vaikselt kui halb on Eesti jalgpallikommentaatorite tase. Eravestluses sa võrdled jalgpallifänne emodega, keda samuti köidavad teatud masohhistlikud hobid.

Meistrite liigat vaatad ikka edasi ja teisi liigasi samuti, kui võimalus on.

1. Rein Taagepera “Bulgaaria elevant” http://www.epl.ee/artikkel/478875
2. Ragne mõte.

Ühistranspordi edu

Ühistranspordi teenus on Tallinnas teinud uskumatult suure hüppe. Trammides ja bussides kaasa sõitvad vanad ülekaalus neeonrohelistes jopedes vene naised je mehed annavad transpordielule hoopis uue mõõtme. See on nagu aurumasina leiutamine. Elagu progress !

International working experience

International working experience on vahva metafoor sellele, kui 75 % töökollektiivist on venelased ja töökeeleks on puine inglise keel.

Aga see annab võimaluse näha tõelist VENE HINGE.

Ta luges venekeelset Delfit, ta mõtles ja oli vihane. See oli Olari Taali artikkel, ta muidugi ei teadnud, kes Olari Taal on, aga oli sellegipoolest ta arvamusavalduse peale solvunud. Olari kirjutas kriisist ja pensionide kärpimisest. Selline ebaõiglus vene inimesele ei meeldi! Miks nöögitakse lihtrahvast, paljukannatanud vene inimesi? Ta ütles Olari kohta “mudak” või midagi sarnast ja ta vasikasilmadest oli näha tulist mõttetegevust. Ta vaikis ja mõtles pingsalt umbes 15 minutit.

Ta leidis oma elus ebareeglipärasuse – miks Eestis jahutakse niipalju kriisist ja tema peab kogu seda jama oma suure hingegea läbi elama, samas kui Venemaalt tulevad pigem positiivsed uudised ? Pärast selgitust, et Venemaa on natuke teistsugune riik, jäi ta mõttesse veelgi pikemaks ajaks…

Ta mõtles intensiivselt selle üle kumb variant on parem ! Päriselt !!!

Ta on 22-aastane Ida-Virumaalt pärit noor naine, kes kogu oma teadliku elu on elanud Eesti Vabariigis. Mida ta tegi kodanikuühiskonna tunnis ? Tal pole üldse aimu, mis riigis ta elab. TÕDE ei ole ta jaoks immanentne väärtus, võimude lahusus ja muu jura teda suurt ei koti, Novgorodi veetše oli liiga demokraatlik, Samuel Huntington on surnud, aga tema tantsib tsivilisatsioonide-vahelisel kaljul nagu tantsija pimeduses ja ainult juhuste jada otsustab kummale poolele ta kukub.

True story.

Bussisõidu elamused suvisel perioodil

Tere lugejad ! Siin Ragne.

Suvi on tore aeg. Tüütud on ainult sääsed ja venelased, kes lasevad bussides valjult oma lemmikmuusikat.

Kell 8 hommikul bussiga sõites on üks viimaseid asju, mida tahad kuulata venekeelsed II maailmasõja-aegsed  tšastukšad. Nad (noored venelased, kellel meedlib bussides valjult kaasaskantavatest kõlaritest muusikat lasta) on muidugi siirad ja neil on jalas Vansi tossud, nad on eurooplased ja vaatavad sind sõbraliku üllatus-ilmega, kui sul poolt bussi endasse matvas lärmis kaotad enesevalitsemise ja/või üritad neile kasvõi pilguga selgeks teha, et pool bussi ei pruugi nautida nende muusikavalikut.

See on kultuuriline erinevus ja see rikastab meie ühiskonda.

Eesti Ema, aita hädast välja !

Igamehe Iraan

Oot jälgite me ikka arenguid Iraanis ? Demokraatia tõusu on vahva vaadata, kahtlemata on kasulik ka oma twitteri või myspace´i layouti tumeroheliseks muuta. Hea on osaleda suurtes protsessides, Iraani rahvas tunneb südamlikku toetust Internetist.

Ajaveeb on sama loll sõna kui blogi. Kui ma kirjutan lühidalt, siis saan öelda, et kirjutan nagu twitteris.

Minu Eesti mõttetalgutel – 3 mõtet

Hea Ivari,

Kirjutan Sulle seoses meie ühise murega Eesti majanduse tervise pärast.
Ma ei ole rahul meie senise tempoga riigi rahanduse stabiliseerimise
abinõude väljatöötamisel ega ka eile laekunud ettepanekute sisuga.

Kas on midagi ilusamat südamlikust kirjast ? Ma arvan, et on küll.

See selleks. Täna, töörahva pühal ja ajal kui mehhiklased võideldes seagripiga valmistuvad Cinco de Mayoks, toimusid Minu Eesti mõttetalgud. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.

Sõin enne kohale minekut paar Tamiflu tabletti – ei tea ju kunagi millega need kultuuritegelased tegelevad ja kus käinud - parem karta kui kahetseda. Jõudsin kohale paar minutit hiljem kui ette nähtud, kõik juba istusid. Käes oli mul korv, korvis söök ja Tamiflu tabletid. Tutvusime üksteisega, ma nimetasin end keskkonnaaktivistiks, mul oli selle üle hea meel. Veel olid kohal kahe erineva kultuuriajakirja 2 erinevat peatoimetajat, dj, ajakirjanik, mina, egüptoloog  ja ärimees.

Esimene teema oli ettevõtlus ja töökohad. Ma tegin kiirelt teatavaks oma seisukoha: “Töötutele on kõige tähtsam leida tööd !!” ja palusin oma mõtte üles kirjutada, kaasmõtlejad noogutasid tähendusrikkalt. Räägiti edasi.

Mulle tuli järsku meelde vana mõte. “Majanduslikult oleks Eestile kasulik liituda SRÜ´ga !!!”, hüüdsin mõtte välja. Üllatuslikult kultuuriinimesed olid avatud ja tekkis mõnus keskustelu ja sumin, olin tabanud märki. Enamus diskussioonis osalejatest arutles mu ettepanekut huviga ja egüptoloog oli mõttega täielikult nõus ja üks kultuuriajakirja peatoimtajatest tõi liitumise SRÜ-ga ühe positiivse aspektina välja selle, et pärast pronkssõduri inetut äravedu tuleb venekeelsele kogukonnale teha “mõningaid järeleandmisi”, et siseriiklik rahu püsiks. Teine kultuuriajakirja peatoimetaja, aga vihastas ja kisas midagi Pätsi teenetemärgi keti tagastamisest ja küüditamisest.

“Ma ei taha seda lugu enam kuulda, liigume juba edasi,” ütles dj, me kõik naersime selle peale ja otsustasime ebakonstruktiivse käitumise pärast kultuuriajakirjanik Kaarli oma talgutelt välja hääletada. “Kaarel – sina oledki meie mõttetalgute kõige nõrgim lüli – head aega!” tegi  säravat nalja ärimees. “Kuidas saab küll kultuuriajakirja juhtida nii silmnähtavalt ebaintellektuaalne tegelane”, küsisin mina. “Intellektuaalid peaksid olema võimelised arutlema kõikvõimalikel teemadel.” “Amen,” ütles ajakirjanik ja esimene talgute sessioon oligi lõppenud.

Vaheajal jõime Bon Aquat ja kritseerisime globaaliseerumist.

Järgmise sessiooni pealkiri oli loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Arutasime väga mitmeid erinevaid uudseid ettepanekuid, muuhulgas ka ärimehe ettepanekut valitseda riiki nagu äriühingut, andes riigikogu kohtade asemel parteidele riigi aktsiad. Äris toob autoritaarsus ainult head, sama oleks ka riigis. Ärimees tõi näiteks Singapuri ja rääkis väga veenvalt, pärast ta kõnet tegime me talle väikese aplausi. Minu seekordne ettepanek oli järgmine – Eesti välimsinisteerium peaks toetama Tartu korvpalliklubi Rock, kes just eelmine nädal sai Balti liigas kolmanda koha. Rockis on juba 2 grusiini, lisaks oleks vaja juurde osta korvpallureid Eestile prioriteeetsetest välisabiriikidest nagu Ukraina ja Moldova, tore oleks ka mõni demokraatlik venelane. Võistkonna nime peaks muidugi muutma Tartu Rock – Eesti Välsmininisteerium´iks. Ka see sessioon sai läbi.

Jõime taas Bon Aquat ja kritiseerisime globaliseerumist.

Nüüd olin ma juba üpris väsinud. Järgmine teema oli ühistegevus ja koostöö.  Mu ettepanek oli inspireeritud Isaiah Berlini ideest, kes jagas inmkonna suured kirjanikud, mõtlejad ja riigimehed ühelt poolt siilideks, kelle mõtlemist ja tegevust suunab mingi kõikehõlmav, kõike valitsev idee või teooria, ja teiselt poolt rebasteks, kes näevad maailmas mitmekesisust, väärtuste paljusust ja vastuolusid ega ürita seletada kõiki nähtusi ühe skeemi või ühtse mõttemalli alusel. Näiteks Dante ja Karl Marx oli siilid, Shakespeare ja Goethe rebased. Inspireeritud Isaiah Berlini ideest, jagaksin mina eesti inimesed Raadio 2 saate Olukorrast riigis saatejuhtide Kalle Muuli ja Anvar Samosti järgi kallemuulideks ja anvarsamostiteks, vastavalt sellele millise saatejuhi jutuga inimesed rohkem nõus on. Selle ideega olid nõus ainult ärimees ja dj, rääkisime natuke veel ja mõttetalgud olidki selleks korraks lõppenud.

Üritusega olin väga rahul. Viimati sain niipalju oma mõtteid avaldada öölokaalis Levist väljas, kui kell 3 öösel õpetasin teismelisi punkareid, terve laud vaatas mind suu lahti, ühel punakril oli neet ninas, tore kui inimesed julgevad massist eristuda.

Euroopa tasemel tegijad – NOT !

No krt seda vist ei oodanud keegi. Kas ma pean tegema reformierakonna valimisloosungist  pseudo-süvaanalüüsi a la EPL ? Okei.

“Euroopa tasemel tegijad” – no mida kuradit, isegi minul jäid ülemised mokad täiesti lahti seda nähes – ja ma arvasin, et ma olen näinud kõike. Mida perset ? Täiesti mage, õõnes, rõve, idiootlik, pateetiline pask-loosung. Et uskuda seda, et Reformis on Euroopa tasemel tegijad peab olema kas : a) peda tudeng b) mõni kromosoom üle või puudu.

Õnneks sain asjad perspektiivi – vaatasin neid inimesi, kes uitasid ümber JCD Decaux reklaami. Kõik musta riietanud, nahast joped, dressid, Maxima kilekotid – meenus Kaliningradi oblast aastal ´83 või Moldova, niipalju musti jopesi nägin viimati Armeenia fännidel Eesti ja Armeenia jalgpallimängul. Sa ütled, et see ei tähenda ju midagi ? Et Maxima kilekottidega mehikesed võivad lugeda Economisti ja teha oma valikud oi-kui-läbimõeldult. No ei ole nii. Päriselt on ikka nii, et kuidas sa mõtled nii sa ka riietud. Reformierakond oleks võinud loosungiks võtta ka “Tut kem ter sem”- esperanto keeles “Õnn on ilus” ja Saarts ja Kivirähk oleks Tiina Jaaksonile saates rääkinud, et “omapärane loosung” ja “eristuv teistest”. Jõudsime geniaalse tõdemuseni, et rahvas on loll, seetõttu ei ole loosungitele mingeid piire. God bless us.

Natuke ka valimisnimekirjast. Essa valik reformil on Ojuland. Sümpaatne kuju või siis mitte. Euroopa parlamendi pansionaadiks piisav potentsiaal. Muideks, kas keegi mäletab veel Toomas Savi ? Praegune reformierakonna esindaja europarlamendis ja kunagine reformi kandidaat eesti presidendiks. Kadunud nagu vits vette. Pakun, et ta teeb müütilist nähtamatut, aga nii vajalikku tööd komisjonides. Järgmine reformi listis on Ummi Paet. Ummi ütles ise, et ta ei lähe parlamenti, lihtsalt toetab liini. Hea tahte korral võib seda postsoveetlikus ruumis pidada ka aususeks, lisaks ta meeldib mu emale. Ta ongi selline poliitik, kes meeldib kõigile emadele, pakun. No aga kolmandana tuleb tõeline reformierakonna staar – Gräzin – euroeitaja ja intrigaan, jurist, TV3 pühapeva-uudisteanalüüsi-kangelane. Mees, kes ühendab sujuvalt purjus punamadruse kehahoiaku ja kelle arvamusavaldused on tavaliselt väga-väga lähedased 8-aastasele Tourette´i sündoomi põdevale poisile.

Isiklikult oleks ma Reformierakonnale soovitanud ausamat loosungit – “Noorte ja keskealiste Keskerakond.”

Mis siis kokkuvõtteks öelda ? Hoolimata mõnedest väikestest puudustest on kõige mõistlikum hääletada siiki vana hea liberaalse Reformierakonna poolt.

Appi ! Mida teha ? Ragne hakkas rahvuslaseks !

Mida nüüd küll teha ? Tavaliselt leian ma alati lahenduse filosoofilisest mõtteterast ”mida teha, mida teha – tuleb kinnitada keha”, kuid nüüd olen juba palju söönud, aga lahendust pole ikka leidnud.

Aga alustagem algusest. Ragne on töötu ja nüüd on tal palju vaba aega. Niisiis ta poiss-sõber Lauri kutsuski Ragne teisipäeval (24. märtsil) Eesti ajaloo muuseumis toimunud konverentsile nimega “Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest”. See oli Lauri poolt muidugi väga suur viga, sest Ragne muutus pärast seda rahvuslaseks.

Minuni on seal toimunust jõudnud väga vähe teavet. Tean vaid seda, et mingid suurte silmadega vanurid ja nn “ajaloolased” olid ümber Ragne ja rääkisid talle palju lugusi eesti ajaloost. Minule tundus too olukord mingi vanema õudusfilmi sarnast, kus aeglaselt likuvad zombid ründavad toredat tüdrukut. Night of the living dead, vms. Ragne on muidugi väga lihtsameelne tüdruk ja ta võttis kõik tõe pähe nägemata Suurt Pilti.

Nüüd me ei saa enam üldse läbi. Näiteks ütles ta mulle, et vabadussõda oli vajalik ja ilma selleta ei oleks eesti vaba. Selline rahvuslase möga ! !MITTE ÜKSKI SÕDA EI OLE ÕIGUSTATUD !!”, röökisin talle paremasse kõrva oma juhtmõtte, endal nägu rahulik ja kindel nagu kuskil magalarajoonis oleva akrediteerimata ülikooli lektoril, kelle iga sõna kirjutavad noored tudengineiud ülesse ja kasutavad hiljem päriselus argumendina, kusjuures üles kirjutamise kiiruse ja mahu korrutis on pöörvõrdelises seoses nende aju kapatsiteediga. “Mitte ükski sõda ei ole õigusatud”, kordasin taas ja võtsin ta väikese peanupu oma käte vahele ja silitasin õrnalt. “Tuleb lihtsalt mõista vastaspoolt ja teha niipalju järeleandmisi kui vastaspool tahab, siis ei tulegi sõda. Nii oleks pidanud talitlema ka 1918. aastal”, õpetasin Ragnet. Ragne vihastas ja tõmbas oma pea välja mu kaisust, jooksis ära. Eks Ragnel on nüüd palju mõtlemist, mis poole ta valib – see on selline  noore  inimese elu-valikute etapp, mis parata.

Mina igatahes ei loobu võitlusest. Kogun siin just Anders Härmi artikleid ja kui tõesti olukord väga hull on, peab Ragne viima Anders Härmi enda juurde - et ta lõpuks tüdrukule mõistuse pähe paneks! Oehh.