Ühistranspordi edu

Ühistranspordi teenus on Tallinnas teinud uskumatult suure hüppe. Trammides ja bussides kaasa sõitvad vanad ülekaalus neeonrohelistes jopedes vene naised je mehed annavad transpordielule hoopis uue mõõtme. See on nagu aurumasina leiutamine. Elagu progress !

Valimismuinasjutt

Siis tuleb pensionieas Ljuda. Väärikas proua liigub väga vaevaliselt. Tugevalt käsipuust kinni hoides saadab iga tema aeglast sammu trepist üles teise korruse poole vaevukuuldav ohe.

Valimisruumist tagasi tulles on aga tema hallide lokkidega pea veelgi rohkem õlgade vahele vajunud. Ljuda on nördinud – halli passiga ei saa ta eurovalimistel oma soosiku poolt häält anda. „Kui ma oleks hääletada saanud, valinuksin Edgar Savisaare,” paljastab ta kõhklematult mehe nime, kelle pärast oli ta valmis nii palju vaeva nägema. „Ma püüdsin nii väga,” ägab ta pettunult ja seab end vähehaaval samme seades tagasiteele.

Ljuda pole paraku esimene ega ilmselt ka viimane halli passiga kodanik, kellega nii juhtus.

Sotsiaalteadlaste tankilahing

Kui blogi pidamist peaks võrdlema kangastelgedel kudumisega, siis klaviatuur ise oleks kahtlemata kangasteljed ise, teadlik keskkonnamõte aga oleks niidiks, nööriks, lõngaks või muuks vahendiks, millest vormub lõplik produkt ehk meie variandis blogi.

See mõte on sügav nagu Baikali järv ehk deep, nagu väljendab end noorem põlvkond.

Pole tükil ajal midagi kirjutanud, kuna ma muud ei teegi viimasel ajal kui mängin nostalgilist tankimängu. http://www.tankgameonline.com/tanks-game.html Nostalgia on võimas tunne. Olen loomult loomulikult patsifist, seega sõjamängu ei tohiks mängida, kuid ma mõtestasin endale selle mängu lahti hoopis teisiti – nimetasin arvuti poolt juhitavad tangid oma lemmik-sotsiaalteadlaste järgi Lauristiniks, Kaplinskiks, Trotskiks ja Allikuks ning nüüd tulistame omavahel ohtlikke laengute asemel hoopis häid mõtteid.

Nagu öeldud, on sotsiaalteadlaste tankilahing väga sõltuvusttekitav mäng. See tähendab muidugi seda, et ma mängin seda ka töö ajal. Olin just jäänud Lauristiniga kahekesi – seis oli väga pingeline – kostitasin teda just Atom bomb tüüpi hea mõtte laenguga, kuid just siis  jäin piinlikult vahele oma osakonnajuhatajale. Mängu õnneks võitsin, kuid piinlik oli ikka.

Mis seal pattu salata – ka täna tulin tööle tund varem, et rahulikult nautida Sotsiaalteadlaste tankilahingut. Mõnus. Samas ka ohtlik.

Tegin mängust ka väikse screenshoti:

Nõuan uut valitsust !

Heipa ! on suhteliselt rõõmus ja keskondlik tervitus, millega oma blogi lugejaid tervitada (sõnakordus). Pole tükk, aega kirjutanud. (Koma suht okeis kohas). Mul oli Teile valmis pandud üks väga tähtis ja imetlusväärne sissekanne, tõeline pärl, inspireeritud Nirti blogist , kuid kahjuks ta blogi on maas või mingi jama on sellega, ja ma ei saagi seda kirjutada, sest selle mõtte taastootmiseks on vajalik seda blogi lugeda.

See selleks. Blogi sissekanded on nagu lapsed, üks on teisest küll lollim või koledam, kuid ma armastan neid kõiki ikka võrdselt.

Alles see oli kui Gunnar Kobin nõudis uut valitsust. Segane kapitalist tahtis kõiki demokraatia reegelid eirates pukki panna ”spetsialistide valitsus” ehk oma ärimeestest sõbrad. “Kuni järgmiste riigikogu valimisteni oleks parim valik Eesti peaministriks arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt. Rahandusministriks võiks olla näiteks Eesti Panga asepresident Märten Ross või Swedbanki juhatuse liige Erkki Raasuke. Viimane sobiks väga hästi ka majandusministri ametisse, kuhu alternatiivina pakuks näiteks Raivo Varet.”  Täiesti haige jutt.

Nüüd kui kogu kapitalistlik süsteem on silmaga nähtavalt kokku kukkumas, ei jää püsima ka valitsus, osades ringkondades teada ka kui “Ansipi režiim”. Seega tuleb valida uus valitsus ! Muidugi võiks uus valitsus olla tõeliste spetsialistide valitsus – eelkõige keskkonna ja integratiooni-inimeste kogu. Minu meelest nii üllas eesmärk pühendab abinõu küll ! Keskkonna ja integratiooni nimel võib teha (väga tibatillukesi) mööndusi formaalsetes valimisprotseduurireeglites, eriti kui teada on, et see oleks peaaegu kindlalt ennetav löök natsionalistide ja ameerika-armastajate võimuhaaramisele.

See selleks, seda vaatab juba siis kui nii öelda “oleme kohal”. Nüüd tuleb, aga kindlalt leida uue valitsuse liikmed. Mina pakuksin ise neid auväärseid inim-aardeid (koos põhjendustega) :

Peaminister – Marju “Me peame mõistma” Lauristin

Auväärsest perekonnast põlvnev, üks maailma tähtsaimaid naisi, üks kümnest kõige kuulsmaast eestlasest läbi aegade, sotsiaalteadlane, õpetaja, tartlane, naine, tütar, ema – kõik ühes isikus.

Haridus ja teadusminister – Märt Sults

Märt Sults – endine Ragne koolidirektor, interpreet, keemik, poliitik, keskerakondlane. Tema hoolsa juhtimise all on kasvanud terve plejaad loovinimesi – seda on ka silmaga näha nende jutust ja tõekspidamistest. Koolidirektor, kes igapäevaselt  vastutab 800-õpilaselise koolipere eest, on kõige õigem suunama ka ministeeriumi tööd.

Justiitsminister – Ain Sepik

Juba Nõukogude ajal silmapaistev õigusemõistja. Tema otsus saata 80-ndatel aastateks vangi noored eesti poisid Nõukogude ausammaste rüvetamise eest leidis ühiskonnas sooja vastuvõtu ning oleks seda leidnud ka 2007 aprillis.

Kaitseminister – Indrek Teder

Päästaks meie ajateenijad alandavatest tegevustest nagu kätekõverdused, distsipliinile allutamine ja muu selline. Pole suuremat ohtu kaitseväele kui rahulolematu sõdur.

Keskkonnaminister – Marek Strandberg

Tuntud karikaturist, keemik ja eesti keskkonnakaitse grand old man. Sõna “põlevkivi” on mul endal endiselt füüsiliselt raske kirjutada, rääkimata sellest rääkimisest – põlevkivil põhinev energiamajandus peab kaduma. Kõik maa tuleb täita tuulikutega ja Marek Strandberg on just õige mees selle tegemiseks.

Kultuuriminster – Roy Strider

Globaliseerumisvastane, Vennaskonna kitarrist ja arvamusliider. Mehe tegutsemisamplituud on nii lai, et ta pidi lausa endale välismaise pseudonüümi võtma. Tahaks väga, et Roy Strider “sõrmitseks” kultuuriministeeriumi !

Majandus- ja kommunikatsioonimister – Tiit Vähi

Majandus ja kommunikatsioonimister saab olla ainult üks inimene – Tiit Vähi. Inimene, kes näeb asju õiges kontekstis. Endine peaminister, ärimees, kes täiesti erapooletult hindas eesti valitsuse riiakat venevastaseid samme negatiivseteks.

Põllumajandusminister – Nastja Pertsjonok

Eestimaa Looduse fondi GMO kampaania juht. Põllumajandusministeeriumi ainus tõsine eesmärk on niikuinii hoida Eesti ja Maailm vabana GMO-dest, seega ainuvõimalik kandidaat sellele kohale on see rõõmust pakatav, intelligentne ja alati konkreetseid fakte argumentidena kasutav Nastja Pertsjonok !

Rahandusminister – Avo Viiol

Mis oleks ilusam jõulusõnum kui ühele inimesele uue võimaluse andmine ?  See on retooriline küsimus, sest midagi ilusamat ei olegi ! Vangla eest pole meist keegi kaitstud ja endistele kinnipeetavatel on väga raske tasuvat tööd leida. Endine kultuurkapitali juht on väga tugev finantsist ja nüüd karastanud ka päriselus – 2 in 1 nagu su lemmikšampoon. Isegi 3 in 1 nagu Kinderi muna – rahandusministri palgast saaks ta riigile tasuda kiiremas tempos oma 8,5 miljonist riisumisvõlga.

Minister (Rahvastikubüroo juhataja) -  Vladimir Klenksi

Peab kohe mainima ja tänama Urve Palot tehtud töö ees. Kuid integratsiooni peaks “tegema” veelgi äkilisemalt. Ja kes oleks parem integratsiooni läbi viima kui inimene, kes on ise üdini integreerunud eesti ühiskonda ja keeleruumi ? Loomulikult Vladimir Klenski.

Regionaalminister – Rein Sikk

Eesti parimaid kvaliteetajakijanikke, inimene, kellel on kõige õigem arusaam arengutest maal. Härra Rein Sikk lisaks regionaalministeeriumile sinna nii vajaliku inimlikkust.

Siseminister – Kadri neiupõlvenimega Must

Noor naine kellest lausa kiirgab enesekindlust sobiks muidagi igasse ministeeriumi. Kuid eriti oleks võimukas ja sõnakas pisiske naine  meeldiv vaheldus maskuliinses siseministeeriumis. Vaevalt et pagari tänava poistelgi selle vastu midagi oleks.

Sotsiaalminister – Jaan Kaplinski

Kes mõistaks rahva muresid paremini kui luuletaja ? Keegi. Tuntud poeet on kuulus oma iseseisva vaimu, globaalse mõtlemise ja nagu meie ameerika sõbrad kutsuvad “liberaalsuse” poolest. Just selline iseteadlik intelligent oma ainuomase patsifistliku, elliptilise ja metafoorirohke stiiliga sobikski juhtima  sotsiaalminsteeriumi ! Lisaks soojendaks tema sotsiaalministriks saamine suhteid Poolaga.

Välisminister – Karl Vaino

Selle mehe kasuks räägib mitu trumpi. 1923 aastal Tomskis sündinud Venemaa eestlane küll ei oska sõnagi eesti ega inglise keelt, kuid valdab laitmatult vene keelt. Praegu Moskves elav Vaino tunneb suurepäraselt sealseid olusid. Aastatel 1978-1988 oli ENSV tipppoliitik ning jõuline eestlaste integreerija. Just suhted Venemaaga ja integratsioon on põhjused, miks  85-aastane Vaino oleks parim kanditaat.

Kui kellegil on midagi vastu sellisele minsitriporfellide jaotamisele või mõni isik ei sobi teie arvates minisitriks või on pakkuda veel paremaid kandidatuure, siis andke palun sellest teada kommentaarides.

Muusikaline valik selle sisekande kirjutamise taustaks oli populaarne artist nimega Burial. Alguses suvaline valik lugusi teiselt, hiljem esimeselt albumilt. Esimene on parem, mu arust.

Sallivuse rong tuleb käima lükata !

Kõik voolab, nagu juba kunagi ütles keegi kreeka filosoof, kelle nimelõpp oli tõenäoliselt -tos. Täpselt homme saab kuu aega täis kui ameerika ühendriikidel on uus president – Barack Obama. Mäletan nagu eile seda päeva. Pisarad voolasid mööda põsesarnu, käsi oli kergelt rusikas, meeleolu ülev. Need kaheksa george w bushi aastat on läbi ! Need trööstitud, kurvad, südametu julmuse aastad. Ma ei pelgaks võrrelda neid aastaid katkuga.

Kuu aega on juba Barack Obama valitsenud ja muutusi on näha kõikjal kus aga vaatad, ameerikal läheb tõenäoliselt ka tulevikus hästi. Mis aga toimub eestis ?

Käes on kaamose aeg, halb ilm, millesse tõi ainult natuke lootust lumi. Quo vadis, Eesti ? Tuhmadest nägudest tänavatel on näha, et inimestel ega riigil ei ole mingit konkreetset sihti. Ansipi tulnuka-nali oli naljakas pooltesit nädalat, aga eestlased rahvusena vajavad midagi suuremat. Mäletan kui ma ise ja kõik mu tuttavad aitasime eesti NATO´sse ja Euroopa Liitu. Aga mis võiks olla eesti uus eesmärk ?

Lugedes kolm nädalat vana ajalehte ma selle leidsin. Siit. Vahetevahel on ikka nii, et ainult julge ajakirjanik ütleb tõe otse välja. Eesti uus eesmärk võiks olla leida endale eestivenelasest president ! “Te­ki­tan va­hel selts­kon­da­des ele­vust, küsi­des: mil­lal saab Ees­ti ve­ne­la­sest pre­si­den­di? Te­kib piin­lik vai­kus, na­gu oleks kee­gi puuk­su lask­nud.” Nii kirjeldab vaimukalt olukorda eesti tippajakirjanik Rein Sikk.

“Võõra­vi­ha asen­da­mist sal­li­vu­se­ga ei va­ja üks­nes lom­bi­ta­gu­ne maa. Ka Ees­ti va­jab se­da. Mus­ta­na­ha­li­ne pre­si­dent Amee­ri­kas tä­hen­dab hin­ge­list pu­has­tu­mist. Ve­ne­la­sest Ees­ti pre­si­dent oleks märk te­ge­li­ku ra­hua­ja saa­bu­mi­sest eest­las­te ja mit­te-eest­las­te su­he­tes­se.” See on väga õige jutt ja seda pole just tihti kui mina kellegagi täpselt samamoodi mõtlen.

Aga on vaja rohkem kui ühe, mis siis, et tõenäoliselt eesti parima, ajakirjaniku artiklist. On vaja tegusi ! Eesti riik võiks võtta poliitilise sihi saada endale eestivenelasest president. See võiks toimuda talgute korras – iga inimene peaks ja võiks sellele kaasa aidata ! Kas äkki võiks olla mingi punktisüsteem, rahaline ja autasudest koosnev motivatioonipakett eestlastele, kes õpivad vene keele ära ? Integratsioon peaks olema kuidagi mõõdetav ! SI süsteemi ühikutest aga ei piisa. Mina pakuksin houbujõuga sarnast mittesüsteemset integratsiooni-võimsuse mõõteühikut, mida ma tinglikult nimetaksin “integratsioonimuskliks”. Integratsioonimuskel oleks absoluutarv numbriliselt väljendatud tegevuste jadast, mida inimene on teinud, et intergreerida end eestivene ühiskonda ja mida teinud, et eestivenelased integreerida eesti ühiskonda. Ainult selline rahva tahtest tulenev rohujuure tasandi integratsioon viiks meid sihini – eestile vene rahvusest presidendi valimiseni !

Mis võiks olla Eestile parem eesmärk kui uus president, kellel oleks rahuarmastav eesnimi Vladimir ?

Aeg on sallivuse rong käima lükata !

Mõtted surmast

Viimasel ajal on palju inimesi surnud. Kustas Kikerpuu, Hendrik Toompere, Urmas Ott on kuulsad surnud, muidugi on palju rohkem ka lihtsalt väärikaid inimesi, kelle nimed ei ütle avalikusele midagi. Kuulsuste suremine on muidugi tänuväärne aeg ajakirjandusele. Ajakirjandus saab täita lehekülgi tagasivaadetega ja in memoriamitega ja muuga, mida mina tinglikult nimetan “halaks ja pläruks”. Mälestamise taustal muidugi ronivad esile ka inimesed, kes on tugevad žanris “mina ja kuulsus”. Nad seovad enda kuulsusega lootes võõrast sära ära kasutada ka oma proofili tõstmiseks. Mina nimetaks seda oma taguotsa soojendamiseks leinaküünlal.

Mina olen juba nii vana, et mäletan ka Brežnevi surma. Brežnevi kirst varises hauda ja tegi kolks. Me olime õnnelikud, sest tunnid jäid ära. Kui kulli mängisime, siis hüüdsime “sa oled kull” asemel “kolks, kolks, sa oled surnud!” Olid ajad ja me olime noored ! Kui Andropov suri, saime koolis taas vaba päeva. Aga Tšernenko surma ajal olime koolis. Surmasi oli liiga palju ja see hakkas juba segama õppeprotsessi. Üks järjekordne tõend sellest kui arenemisvõimeline ja edumeelne oli Nõukogude Liidu haridus.

Hala ja pläru ajab mind kergelt närvi, seega mõtlesin alustada muutusi rohujuuretasandilt.  Nagu Obamagagi, iga mees või naine, pani 5 või 10 taala ja lõpuks ajalugu muutus, muutmata samas Berlusconi intelligentsust. Minu arvates on inimese surm õige aeg andmaks inimesele ausat tagasisidet tema elule. Alustasin oma väikest muutust ETV fuajees avatud Urmas Otile pühendatud kaastundeavalduste raamatust. Kõik sissekanded olid suhteliselt virilad, imalad ja paatoslikud. Kuna ma tema saateid suurt ei vaadanud, siis kirjutasin sinna:

“Olid mis sa olid, aga vähemalt sa vihkasid neid kuradi kommareid nagu jaak allik. i can respect that !”

Kohe pärast mind tuli vabariigi president TH Ilves, kadusin kiiresti.