Muidugi võib Kreeka poolt olukorda kirjeldada sõnadega: “Hüppa enne, kui sind lükatakse”.

2. Ma ei saa aru miks ma tean nii vähe emodest. Emo tuleb sõnast emotsionaalne. Tahan lugeda pikka ja põhjaliku artiklit sellest võimsast moevoolust, mis on pärast pikki eksirännakuid jõudnud Eestimaale. Kas Viktor Tsoi ja lääne punkarid olid proto-emod? Küsimusi on palju. On vaja pilti selle nähtuse geeneesist puu kujul. Ma saaks ise uurida, kuid see oleks naeruväärne. Ajakirjandus võiks teha tööd!

3. Ma ei oska inglise keelt, kuid loen raamatut “Obama´s Wars”, räägib sellest kuidas Obama jõudis otsuseni saata 30000 lisasõdurit Afganistani, väga põnev lugemine. Kusjuures kõige sümpaatsema mulje jätab Joe Biden, siis Jones on ka selline, kes tahab leida kompromissi jne, Obama ise ka on ootamatult mõistlik, kogu sõjaväeliin (Patraeus, Mullen, Gates, McChrystal + Clinton) on nagu üks ühtne tugev kett, kes tahab ainult sõdida. Kusjuures kõik muud – Eikenberry, Holbrooke (RIP), Lute, Biden ja kõik nõunikud on sellele vastu. Obama ütleb konktreetselt, et sõna counterinsurgency ei mainiks keegi ja keegi ei hakka tegema nation buiding´ut. Väga mõistlik! Olen lugenud, et Biden on Eesti sõber – väga tore! Sesmõttes võib Eesti sõber olla ka Putini äia kasuisa koer või mõni Ühendkuningriigi opositsioonis olev backbencher, kuid Biden on teine tera – sellel mehel on reaalne võim ja ka mis vast pole vähe tähtis – munad. Muidugi kui su väed on Mesopotaamias ja Afganistanis sellest ei pruugi piisata. Kuid Eesti poliitikute piinamise mõttes võiks siiski küsida a) mida teevad Eesti väed Afganistanis? b) mis on Eesti huvi Afganistanis (Poolakad ütlesid juba konkreetselt ära, et nendel puuduvad rahvuslikud huvid selles riigis). Vastuseks ei tohiks lugeda seosetut juttu demokraatiast ega heroiinist.

Maltat võib võrrelda Madagaskariga või Eestit Hiinaga, kuid see pole kõige arukam. Samamoodi võib ainarruusarlikult või juku-kalleraidilikult kritiseerida Kasahstani. Kuid peab ka aru saama/mõistma maailma väljaspool Eestit, riikide ajalugu, geopoliitilist positsiooni. Kui G W Bush rääkis Afganistani demokraatia viimisest, siis samad inimesed naeruvääristasid liitlasriigi presidenti. Demokraatia pole panacea, mis ravib geopoliitilisi haigusi, tugev autoritaarne juht ongi paljudele riikidele parim, mis saada on. Vaadake kasvõi hangus olukorda Moldovas, kus riik on lääne ja vene jõudude vahel kinni ja riigile ei saa valida 1,5 aasta jooksul isegi presidenti. Kesk-Aasia on Venemaa tagahoov, kus viiest riigis kolmes on Venemaal sõjabaasid, Kasahstan on CSTO liige ja koos Valgevenega ja Venemaaga tolliliidus, ta on nabanööripidi Venemaa küljes, mängu mängitakse kas nii nagu seda tahab Venemaa või ei mängita üldse. Nazarbajev on Venemaa tugev liitlane, selle eest lastakse tal teatud piires majandada. Pärast Venemaad on Kasahstan endistest SRÜ riikidest FDI (foreign direct investment) poolest teisel kohal. Nazarbajev on vana ja väga populaarne, riik on erinevate klannide poolt killustatud, juht üritab korraldada võimude korrapärast üleminekut, nii, et kõik klannid saaksid oma osa, muuseas suurendades ka parlamendi pädevust. Viimase nädala jooksul ründasid arvatavad enesetapuründajad kahel korral  Kasahstani valitsusasutusi – Aktobes ja Astanas. Üleminek “parlamentaarsusele” ja “demokraatiale” algab. Demokraatia Kesk-Aasias ei pruugi olla alati eristatav ja/või parem verisest või vähem verisest diktaatorist.

PS: Kindlasti ei ole see Katu mõttenurga blogi sissekanne soovkujutelm, diktaatorilembus või -õigustamine. Katu mõttenurk pole EPL´i sinisilmne juhtkiri, kus domineerivad sõnad “oleks”, “võiks”, “juhul kui”, vaid kirurgi külmusega maailma reaalsust lahkav kirjavigu täis amatöörblogi.

Homme, 26. Mail on Gruusia iseseisvuspäev, paslik on meenutada neid päevi kui lauluväljakul lehvisid Gruusia lipud, noored aga rumalad, kuid sõnades vaprad noored tahtsid Gruusiasse sõtta minna, vendadele grusiinidele appi. Kadunud Lech Kaczyński kutsus Balti riikide presidendid lennukile, Kadri Liik rääkis Euroopa Selgroost ja VÄÄRTUSTEST, kuidas asjad muutuma peaksid ja venelasi tuleks karistada, paraku see tugev miljoniline seljalüli ei suutnud Euroopa selgroogu üleval hoida. Paslik on mõelda kas Venemaa omamoodi rahunemine on tulnud sellest, et ta on kõik tähtsad riigid – eelkõige Ukraina enda kätesse saanud? Või millestki muust? Miks keegi enam ei räägi Gruusiast? Miks kõik riigid, mis olid Eestilt abisaajad on nüüd Venemaa käpa all? Kas seda võib nimetada Eesti välispoliitika täielikuks põrumiseks? Või leiab mõned eurokantseliitlikud väljendid asja silumiseks? Tasub mõelda.

Üks võimalusi Nabokovi “Lolita” tõlgendamiseks on Humbert Humbert´i kuju võrdlemine Euroopaga, kes tahab rikkuda ja võrgutada noort kogenematut Dolorest – Ameerikat. Paraku pervert - Dominique Strauss-Kahn – on juba trellide taga. Eesti on osa Euroopast, sest ka Euroopa [miinus Saksamaa, üle mitmekümne aasta kus Saksamaa-Prantsusmaa telg on (Liibüa sõtta suhtumises) silmnähtavalt lagunenud] nagu Eesti oma välispoliitikas, loodab Liibüas peale õhturünnakute, vaid oskusliku sõnamängu ja ähvarduste toel režiimi muuta. Dolores on naiseks sirgunud ja laseb ka vanuril maailma-julgeolekupoliitika-koormat kanda, kuid nagu Suessi kriisi ja Balkani sõjad õpetasid, on see palju raskem kui paljana suuseksi nõudes senegaallannast hotelliteenindajat taga ajada.

2. Liibüa. Veel üks sõda ! Mihkel Raual ja muudel sõjavastastel on kindlasti suur dilemma, kas toetada türanne või USA´d. Mõlemad on ju halvad ! Lääneriigid oma moraalitipus, mis viib hullema kodusõjani või parimal juhul uue Lockerbie´ni. Prantsusmaa sõja eesotsas, mis tähendab seda, et varsti peab USA tagajärjed jälle ise koristama nagu Serbias.

Sõdu ei võideta poolkõvaga, pommitades õhust, Gaddafi (Gadhafi) ei ole pehme Paet, lääneriikide attention span on olematu, varsti on Liibüa uus Somaalia või Afganistan.

Siiski – kolkapatriotism on idiootsus.

“Ma vaatan ainult Eesti jalgpallikoondise mänge”. See tähendab, et Sa ei vaata jalgpalli tipptaset. Levadia ei ole Spurs, Kink ei ole Eto´o, Kaevats ei ole Shakespeare, Puustusmaa ei ole Kubrick,  Kanepi ei ole õed Williamsid (sest neid on kaks!), ”Termikas” ei ole Blur, Oasis ega Beatles, Postimees ei ole leht, Ärapanija ei ole naljakas, Kreisiraadio samuti. Suusatamine on igav, laskesuusatamine on huvitav. Kõike asju ei saa mõõta selle järgi kui palju on selles eestlust.

“Kormoranid”. Maimiku kirjutised viimasel ajal on reeglina  ikka ära maininud, et Septembrikuumus ei ole hea film ja, et riigi propagandat jms ei tohiks teha, et see ei kõneta inimesi jne. Irooniline on muidugi see, et ilma kolkapatriotismita ei tuleks keegi ka vaatama ta enda “rahvaliku komöödiat”. Kolkapatriotism, paar staarikest, tohutu reklaamikampaania, eestlaste üldine halb maitsemeel huumori valdkonnas ja jällegi on üldine rahva lemmik sündinud !

Muidugi olen ma kibestunud ! Vaevalt, et paar lehte, hunnik kolka-staare ja twitteri-arvamusliidreid ja tuhatkond sunnitud naeratust kinosaalis valetavad.

PS : Ärge pange like´i, see oleks ebapatriootlik.