Lasnamäe brasiillased

Kas see on mul mingi paranoia, aga ebaproportsionaalne arv Brasiilia fänne läksid pärast mängu hotelli asemel hoopis kodusele Lasnamäele. Kas nad on tulised Brasiilia fännid ka muidu või see on lihtsalt vaimukas viis olla Eesti ja eestlaste vastu, vaatamata sellele, et märkimisväärne osa Eesti jalgpalluritest on venelased ?

Samas see on pigem 21. sajandi kadakasakslus, mis tuleneb niigi nihestatust siisnsete venelaste rosolje-laadsest minapildist – passilt eestlased, hingelt nõukoduse inimesed või lausa venelased, soovunelmatelt eurooplased.

Marju Lauristin ehk Eesti Ema peaks saama uuesti ühe korraliku stiendiumi kõige selle uurimiseks.

Bussisõidu elamused suvisel perioodil

Tere lugejad ! Siin Ragne.

Suvi on tore aeg. Tüütud on ainult sääsed ja venelased, kes lasevad bussides valjult oma lemmikmuusikat.

Kell 8 hommikul bussiga sõites on üks viimaseid asju, mida tahad kuulata venekeelsed II maailmasõja-aegsed  tšastukšad. Nad (noored venelased, kellel meedlib bussides valjult kaasaskantavatest kõlaritest muusikat lasta) on muidugi siirad ja neil on jalas Vansi tossud, nad on eurooplased ja vaatavad sind sõbraliku üllatus-ilmega, kui sul poolt bussi endasse matvas lärmis kaotad enesevalitsemise ja/või üritad neile kasvõi pilguga selgeks teha, et pool bussi ei pruugi nautida nende muusikavalikut.

See on kultuuriline erinevus ja see rikastab meie ühiskonda.

Eesti Ema, aita hädast välja !

Quote of the month

“People want to avoid reality, they love being lied to. That’s why truth tellers are so hated.”  R.A. Thorburn

Igamehe Iraan

Oot jälgite me ikka arenguid Iraanis ? Demokraatia tõusu on vahva vaadata, kahtlemata on kasulik ka oma twitteri või myspace´i layouti tumeroheliseks muuta. Hea on osaleda suurtes protsessides, Iraani rahvas tunneb südamlikku toetust Internetist.

Ajaveeb on sama loll sõna kui blogi. Kui ma kirjutan lühidalt, siis saan öelda, et kirjutan nagu twitteris.

Kuulasin Välismäärajat

Välismääraja on Kuku raadio välispoliitika saade, kuulasin seda viimasel pühapäeval. Saatejuht Kadri Liigil olid külas Maria Mälksoo ja Juhan Kivirähk.

Arutleti ajaloo käsitluse üle. Et kas on võimalik kirjutada Euroopa üldist ajalugu. Diskussioon oli kuiv ja teaduslik, kasutati võõrsõnu ja huvitavaid metafoore ja stiilivõtteid, siiski mitte litootest.

Diskussiooni intellektuaalsust näitab juba see, et keegi osavõtjatest ei esitanud järgnevat ei tea kust pärit mõttejada. Mõttejada: Eesti ajalugu on nii raske ja arusaamatu, et seda polegi mõtet kellegile seletada. Eestit nagu ka teisi riike ju Nõukogude Liit mitte ainult ei vabastanud, vaid ka vägistas. Sellest ei saada Läänes kuidagi aru ja parem juba mitte proovidagi seda selgitada. See on niivõrd erakordne ja ei mahu kuidagi “head liitlased võitsid pahasi natse ja rohkem polegi milest rääkida” skeemi. Mõttejada lõpp.

Nagu öeldud, seda mõttejada ei kasutatud.

Ei pea olema Norman Davies mõistmaks, et pärast maailmasõda oli Euroopa geopoliitiline kaart “natuke teistsugune” kui enne sõda. Poola, kelle pärast Prantsusmaa ja Inglismaa üldse sõda alustasid jäi hoopis hilisema liitlase Nõukogude Liidu mõju alla. Vot kus vops, milline üllatus! Seda üldiselt mõisteti ja mõistetakse, muidugi mitte suurte globaalsete mõtlejate nagu Sarte või Brecht poolt, kuid siiski. Sinna pole raske juurde keevitada Eesti oma lugu.

Kadri Liik siis rääkiski mingil hetkel venelastest. Et neil pole sellist igas peres tunnetatavat lugu nagu Eestis, et kedagi küüditati või tapeti jne. Või kui on, siis ei räägita. Ta jutustas oma lapsepõlvest ja muuseas mainis, et tema uskus küll kuni 10. eluaastani Nõukogude Liitu, aga siis tulid juba igalt poolt – koolist, vanematelt – jutud küüditamistest ja muust sellisest ehk siis pateetilsielt öeldes TÕDE.

Paratamatult hakkasin ma mõtlema just selle numbri üle, et 10. aastaselt uskuda Nõukogude Liitu, et mul pole sellist kogemust olemas, noh ma glasnosti-aegne laps kah, aga siiski see number oli mõtlemapanev.

Ja siis järgmisena alustas oma jutu-blokki Juhan Kivirähk ja mainis kohe alguses, et tema uskus Nõukogude Liitu veel kauem. Mul tekkis kohe sekundi jooksul mõte, et see veel kauem võiks vast numbrites väljendudes olla tema neljakümne viienda eluaastani…

Valimismuinasjutt

Siis tuleb pensionieas Ljuda. Väärikas proua liigub väga vaevaliselt. Tugevalt käsipuust kinni hoides saadab iga tema aeglast sammu trepist üles teise korruse poole vaevukuuldav ohe.

Valimisruumist tagasi tulles on aga tema hallide lokkidega pea veelgi rohkem õlgade vahele vajunud. Ljuda on nördinud – halli passiga ei saa ta eurovalimistel oma soosiku poolt häält anda. „Kui ma oleks hääletada saanud, valinuksin Edgar Savisaare,” paljastab ta kõhklematult mehe nime, kelle pärast oli ta valmis nii palju vaeva nägema. „Ma püüdsin nii väga,” ägab ta pettunult ja seab end vähehaaval samme seades tagasiteele.

Ljuda pole paraku esimene ega ilmselt ka viimane halli passiga kodanik, kellega nii juhtus.

Krister Paris is back !!

Väga raske on oma emotsioone sõnadesse seada. Nägin just üks pool tundi tagasi Krister Parist ennast !! Ta oli kell 10.30 Narva maantee Comarketis ja ostis muuhulgas mitu pilsnerit ja muud joogi- ja toidupoolist. Ju on vist mingi suurem pidutsemine kavas ! : )  Kummaline on kohtuda oma iidoliga ja mõelda, et ka tema sööb ! Meil on nii mõndagi ühist !!

Nägin teda seal lettide vahel. Mul hakkasid käed värisema, mida küll teha, mida öelda, seisin seal kramplikult hakkliha pakk käes ja lihtsalt värisesin.

Nüüd on mu mu perekonnaloos uus lugu mida rääkida. Mu vanavanaema nägi oma silmaga Leninit ja nüüd nägin mina oma silmaga Krister Parist. Olen rõõmus.

Valimistest kah. Kuidagi turvaline on teada, et Eestis on 7152 inimest, kes hääletasid Dmitri Klenski poolt, Keskerakonna valimistulemus Tallinnas – 39,5 % teeb samuti südame soojaks. Vähemalt pealinnas valitsevad õiged jõud.

You know what really grinds my gears vol. 1

You know what really grinds my gears ?

Esiteks, vaimukused teemal “jõuame Euroopa viie rikkaima riigi hulka”. Aasta oli siis 2007  ja see oli reformerakonna valimisloosung. Oli ilus aeg ja ma ei ole kallemuuli, et meelde tuletada kõiki “lubadusi”. See oli üks “lubadustest”. Arutleti, oldi irooniline, öeldi, et seal (esimese viie riigi seas) on juba teised riigid ees, optimistlikud as ever reformierakonna valijad arvasid nagu Nikita Sergejevitški, et nood riigid tuleb догнатъ и перегнатъ. Eriti targad inimesed püsitasid küsimuse, kas jutt käib viiest Euroopa Liidu või lihtsalt Euroopa rigist, kas Norra on sees või väljas, sest neil on Statoil ja ilusates loodusmägedes (loodusmägi yep – uus väljend)seiklevad eesti pensionäridest turistid. See oli sitaks sügav pseudo-intellektuaalne diskussioon, milles ajakirjanikud-blogijad ja muu sodi teritas oma reeglina üpris nürisi hambaid. Eesti majanduslaeval toimus pidu, pano ja palo.

Nüüd on olukord muutunud, laev on kreenis, ainult palo on alles. Uudis majanduslangusest on jõudnud ka tuberkuloosihaiglasse. Aga see loosung ei sure. Ta on kulunud, andetu, mittenaljakas ja ebaoriginaalne – seega sobib ideaalselt eesti ajakirjandusse. Eriti vaimukas on veel muuta loosungi/väljendi mõnda osa näiteks “rikkaima” asemel kirjutada/ütelda “vaeseima” ja vaadata siis kolleegide pilke – te olete iseseisvalt midagi välja mõelnud ! Vapustav ! Värdväljendi kasutamine on võrreldav ükstakõik mis tegevuse kordamisega 2 aastat hiljem. Näiteks öösel kell 4 inimtühjal Pärnu maanteel täiest kõrist kisamisega : “Osa Eesti venekeelsest elanikonnast, peatage kohemaid Tallinna rüüstamine, mu ajaloonägemus on teie omast kardinaalselt erinev!”

Kokkuvõtes, nagu laulis Morrissey kakskümmend aastat tagasi - that joke isn´t funny anymore. Kulunud väljend ei ole vein.

Minu Eesti mõttetalgutel – 3 mõtet

Hea Ivari,

Kirjutan Sulle seoses meie ühise murega Eesti majanduse tervise pärast.
Ma ei ole rahul meie senise tempoga riigi rahanduse stabiliseerimise
abinõude väljatöötamisel ega ka eile laekunud ettepanekute sisuga.

Kas on midagi ilusamat südamlikust kirjast ? Ma arvan, et on küll.

See selleks. Täna, töörahva pühal ja ajal kui mehhiklased võideldes seagripiga valmistuvad Cinco de Mayoks, toimusid Minu Eesti mõttetalgud. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.

Sõin enne kohale minekut paar Tamiflu tabletti – ei tea ju kunagi millega need kultuuritegelased tegelevad ja kus käinud - parem karta kui kahetseda. Jõudsin kohale paar minutit hiljem kui ette nähtud, kõik juba istusid. Käes oli mul korv, korvis söök ja Tamiflu tabletid. Tutvusime üksteisega, ma nimetasin end keskkonnaaktivistiks, mul oli selle üle hea meel. Veel olid kohal kahe erineva kultuuriajakirja 2 erinevat peatoimetajat, dj, ajakirjanik, mina, egüptoloog  ja ärimees.

Esimene teema oli ettevõtlus ja töökohad. Ma tegin kiirelt teatavaks oma seisukoha: “Töötutele on kõige tähtsam leida tööd !!” ja palusin oma mõtte üles kirjutada, kaasmõtlejad noogutasid tähendusrikkalt. Räägiti edasi.

Mulle tuli järsku meelde vana mõte. “Majanduslikult oleks Eestile kasulik liituda SRÜ´ga !!!”, hüüdsin mõtte välja. Üllatuslikult kultuuriinimesed olid avatud ja tekkis mõnus keskustelu ja sumin, olin tabanud märki. Enamus diskussioonis osalejatest arutles mu ettepanekut huviga ja egüptoloog oli mõttega täielikult nõus ja üks kultuuriajakirja peatoimtajatest tõi liitumise SRÜ-ga ühe positiivse aspektina välja selle, et pärast pronkssõduri inetut äravedu tuleb venekeelsele kogukonnale teha “mõningaid järeleandmisi”, et siseriiklik rahu püsiks. Teine kultuuriajakirja peatoimetaja, aga vihastas ja kisas midagi Pätsi teenetemärgi keti tagastamisest ja küüditamisest.

“Ma ei taha seda lugu enam kuulda, liigume juba edasi,” ütles dj, me kõik naersime selle peale ja otsustasime ebakonstruktiivse käitumise pärast kultuuriajakirjanik Kaarli oma talgutelt välja hääletada. “Kaarel – sina oledki meie mõttetalgute kõige nõrgim lüli – head aega!” tegi  säravat nalja ärimees. “Kuidas saab küll kultuuriajakirja juhtida nii silmnähtavalt ebaintellektuaalne tegelane”, küsisin mina. “Intellektuaalid peaksid olema võimelised arutlema kõikvõimalikel teemadel.” “Amen,” ütles ajakirjanik ja esimene talgute sessioon oligi lõppenud.

Vaheajal jõime Bon Aquat ja kritseerisime globaaliseerumist.

Järgmise sessiooni pealkiri oli loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Arutasime väga mitmeid erinevaid uudseid ettepanekuid, muuhulgas ka ärimehe ettepanekut valitseda riiki nagu äriühingut, andes riigikogu kohtade asemel parteidele riigi aktsiad. Äris toob autoritaarsus ainult head, sama oleks ka riigis. Ärimees tõi näiteks Singapuri ja rääkis väga veenvalt, pärast ta kõnet tegime me talle väikese aplausi. Minu seekordne ettepanek oli järgmine – Eesti välimsinisteerium peaks toetama Tartu korvpalliklubi Rock, kes just eelmine nädal sai Balti liigas kolmanda koha. Rockis on juba 2 grusiini, lisaks oleks vaja juurde osta korvpallureid Eestile prioriteeetsetest välisabiriikidest nagu Ukraina ja Moldova, tore oleks ka mõni demokraatlik venelane. Võistkonna nime peaks muidugi muutma Tartu Rock – Eesti Välsmininisteerium´iks. Ka see sessioon sai läbi.

Jõime taas Bon Aquat ja kritiseerisime globaliseerumist.

Nüüd olin ma juba üpris väsinud. Järgmine teema oli ühistegevus ja koostöö.  Mu ettepanek oli inspireeritud Isaiah Berlini ideest, kes jagas inmkonna suured kirjanikud, mõtlejad ja riigimehed ühelt poolt siilideks, kelle mõtlemist ja tegevust suunab mingi kõikehõlmav, kõike valitsev idee või teooria, ja teiselt poolt rebasteks, kes näevad maailmas mitmekesisust, väärtuste paljusust ja vastuolusid ega ürita seletada kõiki nähtusi ühe skeemi või ühtse mõttemalli alusel. Näiteks Dante ja Karl Marx oli siilid, Shakespeare ja Goethe rebased. Inspireeritud Isaiah Berlini ideest, jagaksin mina eesti inimesed Raadio 2 saate Olukorrast riigis saatejuhtide Kalle Muuli ja Anvar Samosti järgi kallemuulideks ja anvarsamostiteks, vastavalt sellele millise saatejuhi jutuga inimesed rohkem nõus on. Selle ideega olid nõus ainult ärimees ja dj, rääkisime natuke veel ja mõttetalgud olidki selleks korraks lõppenud.

Üritusega olin väga rahul. Viimati sain niipalju oma mõtteid avaldada öölokaalis Levist väljas, kui kell 3 öösel õpetasin teismelisi punkareid, terve laud vaatas mind suu lahti, ühel punakril oli neet ninas, tore kui inimesed julgevad massist eristuda.

Euroopa tasemel tegijad – NOT !

No krt seda vist ei oodanud keegi. Kas ma pean tegema reformierakonna valimisloosungist  pseudo-süvaanalüüsi a la EPL ? Okei.

“Euroopa tasemel tegijad” – no mida kuradit, isegi minul jäid ülemised mokad täiesti lahti seda nähes – ja ma arvasin, et ma olen näinud kõike. Mida perset ? Täiesti mage, õõnes, rõve, idiootlik, pateetiline pask-loosung. Et uskuda seda, et Reformis on Euroopa tasemel tegijad peab olema kas : a) peda tudeng b) mõni kromosoom üle või puudu.

Õnneks sain asjad perspektiivi – vaatasin neid inimesi, kes uitasid ümber JCD Decaux reklaami. Kõik musta riietanud, nahast joped, dressid, Maxima kilekotid – meenus Kaliningradi oblast aastal ´83 või Moldova, niipalju musti jopesi nägin viimati Armeenia fännidel Eesti ja Armeenia jalgpallimängul. Sa ütled, et see ei tähenda ju midagi ? Et Maxima kilekottidega mehikesed võivad lugeda Economisti ja teha oma valikud oi-kui-läbimõeldult. No ei ole nii. Päriselt on ikka nii, et kuidas sa mõtled nii sa ka riietud. Reformierakond oleks võinud loosungiks võtta ka “Tut kem ter sem”- esperanto keeles “Õnn on ilus” ja Saarts ja Kivirähk oleks Tiina Jaaksonile saates rääkinud, et “omapärane loosung” ja “eristuv teistest”. Jõudsime geniaalse tõdemuseni, et rahvas on loll, seetõttu ei ole loosungitele mingeid piire. God bless us.

Natuke ka valimisnimekirjast. Essa valik reformil on Ojuland. Sümpaatne kuju või siis mitte. Euroopa parlamendi pansionaadiks piisav potentsiaal. Muideks, kas keegi mäletab veel Toomas Savi ? Praegune reformierakonna esindaja europarlamendis ja kunagine reformi kandidaat eesti presidendiks. Kadunud nagu vits vette. Pakun, et ta teeb müütilist nähtamatut, aga nii vajalikku tööd komisjonides. Järgmine reformi listis on Ummi Paet. Ummi ütles ise, et ta ei lähe parlamenti, lihtsalt toetab liini. Hea tahte korral võib seda postsoveetlikus ruumis pidada ka aususeks, lisaks ta meeldib mu emale. Ta ongi selline poliitik, kes meeldib kõigile emadele, pakun. No aga kolmandana tuleb tõeline reformierakonna staar – Gräzin – euroeitaja ja intrigaan, jurist, TV3 pühapeva-uudisteanalüüsi-kangelane. Mees, kes ühendab sujuvalt purjus punamadruse kehahoiaku ja kelle arvamusavaldused on tavaliselt väga-väga lähedased 8-aastasele Tourette´i sündoomi põdevale poisile.

Isiklikult oleks ma Reformierakonnale soovitanud ausamat loosungit – “Noorte ja keskealiste Keskerakond.”

Mis siis kokkuvõtteks öelda ? Hoolimata mõnedest väikestest puudustest on kõige mõistlikum hääletada siiki vana hea liberaalse Reformierakonna poolt.